Aga muidu ma ei tahtnud üldse koolis käia, mulle ei meeldinud. Kartsin õpetajaid. Seni minu ümber olnud inimesed olid hoopis teistsugused. Aga jälle “om nigu om”. Võiks ju küll mõelda, et oleksin ma korralikult õppinud, siis lõpetanud ülikooli, oleksin võib-olla bioloog või arst – aga see kõik ajab naerma. Too vaba Merivälja tuul on mu sees oma lõhnade ja helidega liig tugevasti kinnistund.

Aga muidu ma ei tahtnud üldse koolis käia, mulle ei meeldinud. Kartsin õpetajaid. Seni minu ümber olnud inimesed olid hoopis teistsugused. Aga jälle “om nigu om”. Võiks ju küll mõelda, et oleksin ma korralikult õppinud, siis lõpetanud ülikooli, oleksin võib-olla bioloog või arst – aga see kõik ajab naerma. Too vaba Merivälja tuul on mu sees oma lõhnade ja helidega liig tugevasti kinnistund.

1966 esimene punt Rütmikud. Bändi pani kokku Georg Pomerants, kes oli kitrit mänginud juba Juuniorites – Eesti esimeses, aga tõenäoliselt ka kogu N. Liidu esimeses kitarristide ansamblis. Ta oli ise kitarri meisterdanud ja saanud oma aja kohta hea kõla kätte.

Igapäevane sõdurielu oli rutiinne. Valvasime arsenale – kõndisime püssiga öösel ümber ladude, pea kohal lõunamaiselt kõrge taevas. Pidevalt langes tähti... Ja iga kord soovisin, et saaksin koju. Välisilmast andis aimu pisike, patareidega raadio – enne, kui see käest ära võeti, kuulasin valvepostil Beiruti jaama, kust tuli hoopis teistsugust muusikat.

Aga 1970ndate lõpul Lainesse minnes tegin vea. Vello Orumets, kelle asemele läksin, oli nii suur märk. Ansambel Laine ise oli märk, tal oli aastatega kujunenud oma publik ja enamasti need, kes Orumetsa väga armastasid, ei pidanud minust üldse. Ja samamoodi teised, kes arvasid, et ma olen ikka rohkem nagu rokilaulja, ei saanud aru, miks ma läksin estraadiansamblisse. Saime palju ringi sõita. Bulgaarias ja Saksamaal, poolteise-kahekuused ringreisid. Mida mina tegin, ei mäleta. Oli mingi udu. Laulsin oma laulud ära – tegin oma igapäevast tööd ja samas see ruineeris, sest oli tunne, et teed midagi, mida ei peaks tegema. Õiged staariajad algasid alles 1980ndatel, oma bändiga Venemaal.

1980. aastal laulsin siiski üleliiduliseks megahitiks ühe kahest põhilisest olümpialoost, “Olimpiada 80” – veidral kombel näidatakse seda telekas aeg-ajalt seniajani ja kuuldavasti mängitakse ka diskodel.

Kontserdid Kasahstani tsirkuses. 18 õhtut välja müüdud. Pärast esimest kontserti tulevad maneeži taha mehed. Kõigil hallid ülikonnad seljas, pruunid kingad jalas. Kutsuvad mind kõrvale. “Mis siin praegu toimus? Mis lugu see oli, mida te siin laulsite? See, kus te röögite?“ Mina vastu, et see oli James Browni “It’s A Man’s Man’s World”, Martin Luther Kingi lemmiklugu. Nemad edasi, et kuidas te riides olete? See on lääne diversioon! Ma ütlesin, et me elamegi läänes. – Kuidas-kuidas!? Kak-kak-kak!? – Vaadake kaardi pealt! – Aga miks teil on selline punane hõlst seljas? (Mul oli punane teksajakk, äralõigatud käistega.) – Saage aru, mu isa oli kalur, Saaremaal on see nagu rahvarõivas, et kui nad merele läksid, siis oli kaugelt näha. – Aga miks teil need valged tennised jalas on? – Saage aru, ma ei saa nendeta üldse olla, sest Martin Luther King kinkis need Dean Reedile, kes nendes esines, ja pärast Dean Reed kinkis need Saksa DVs mulle. Need on reliikvia!

1982 Muusik Seif Seifi plaat „Mäe kaks nõlva“ oli Venemaa rokiringkondades hinnatud. Ei juhtunud peaaegu ühtegi esinemist, kus ma poleks plaadile autogrammi andnud. Kui kord Erik Mornale Eesti Ekspressi tarvis intervjuu andsin, mainis ta, et olevat näinud internetis meie vinüüli müügil. See maksnud 190 dollarit. Uskumatu! Otsustasime bändiga, et peame tollest plaadist CD välja andma.

Ultima Thule tekkis 1986. aastal Kobrin Blues Bandi baasil, kus juba mängis trumme Jaak Ahelik Muusik Seifist. Mina liitusin hiljem, aga tulin koos nimega. Variante oli õigupoolest mitmeid. Ott Arder pakkus nimeks Kink, ent see ei tundunud hea mõte, tuletas liialt meelde brittide bändi The Kinks. Oli veel üks variant – Trapets. Mina aga olin parasjagu lugenud Lennart Mere raamatuid “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”, kus oli juttu Ultima Thulest. Seegi nimi pandi koos teistega hääletusele ja läks läbi. Praegu ei kujuta üldse ette, et võinuks olla mingi teine nimi – et me võinuks olla näiteks Trapets. Samahästi võiks kujutleda, et Led Zeppelin oleks The Dreamers.

Kõikidel olid oma söögid kaasas. Pune väikelinnas oli hotelliks veidi vähendatud koopia viktoriaanlikust inglise lossist. Rohkem kui viis tärni väärt – basseinid, saunad, restoranid... Ent kui nõukogude artistid pärast staadionikontserti hotelli jõudsid, võeti ikka kohvritest välja oma kukesupid ja keeduspiraalid; WC-s oli ainuke pistik, söögitegu pandi käima ja kogu kvartal oli mõne sekundi pärast elektrita. Ja nii kõik need päevad! Keegi restoranis söömas ei käinud. Meie juurde tuli ahastav turbaniga sahib: me oleme juba neli korda menüüd vahetanud, kas teile tõesti ükski meie toit ei maitse?

Võib-olla ongi liiga deklaratiivne, liiga pateetiline, liiga-liiga-liiga – aga siis ma nii mõtlesingi. Ma pean ütlema ausalt, kätt südamele pannes: siis, kui need lood tulid, ma ei mõelnud, et mis neist küll saab. Oli vaid teadmine, et on vaja laule, mis looksid inimestes tunde, et kõik on võimalik. Mis neid taas kokku liidaksid.

Mina hakkasin just tänu religioossele kogemusele ja oma vaevade ärarääkimisele lõpuks omi laule tegema. Ühel hetkel sündisidki laulud, mille peale kaheksakümnendatel poleks hoopiski tulnud. Kus see kõik peidus oli? /.../ Tekkis ka bänd 777, millest palju ei teata – kahju, et see laiali läks. Iga päev tegime proove praeguse Leedu saatkonna hoovi peal. Niimoodi kuude viisi, ja lõpuks hakkaski sündima midagi uut ja põnevat. Bändis olid Robert Jürjendal, Arvo Urb, Alari Piispea, Kalle Vilpuu ja Avo Ulvik. Robile meeldisid tollal Aafrika helid ja rütmid, mulle Pakistani omad, kitarrist Kalle Vilpuu oli jälle selline U2-fänn. Kokku sai veider stiilide segapuder, millest pole paraku peaaegu mingisugust jälge. Vaid mõned üksikud lindistused.